Täna sai täpselt 23 päeva täis sellest ajast, kui ma viimati trennis käisin (õnneks panin sellele ka täna punkti).
Tegime Kerdiga mõnusa seljatrenni Spartas ja ausalt, see tunne oli ikka üle kõige!
Nii mõnus on ennast liigutada ja uuesti tagasi trennis olla!
Mis siis vahepeal juhtus?
Nimelt on mul olnud terve elu hambad väga väga nõrgad, koguaeg juhtub nendega midagi ja varsti võiks mind vist nimetada hambaarsti suursponsoriks 😀
Ühesõnaga algas kõik hambavalust, millest ma ei suutnud enam üle olla, sest see oli põrgulikult valus! Kuna tegelikult soovisin raseduse ajal mitte ravimeid tarvitada, siis sellel hetkel ma murdusin, sest ma tõesti ei tulnud selle valuga enam toime.
Ma pole kunagi olnud eriline lillelaps, kui valu tekkis, oli minu jaoks lahendus olemas, võtsin ibumaxi ja asi oligi korras. Rasedusega on minu mõttemaailm päris palju muutunud, alustades igasuguste ravimite pruukimisest ning lõpetades erinevate teaduslike uuringutega. “Mida vähem, seda parem!”
Õnneks sain kiiresti arstile ja saime hakata tegutsema.
Võtsime ette hamba, mis tundus olevat valu põhjustajaks ja lootsin, et sellega asi piirdub, aga ei. Ühel päeval Pärnust tagasi sõites läks valu nii suureks, et isegi paratsetamool enam ei aidanud ning nutsin lihtsalt terve tee Pärnust Tallinnasse, sest valu oli kohutav! Helistasin Hambapolikliinikusse ja sain aja esmaabi jaoks, mis lõppes mu tarkusehamba välja tõmbamisega. Naljakas öelda, kuid olin peale seda nii õnnelik, sest teadsin, et nüüd saab vaid paremaks minna. Arst andis mulle soovitused kaasa ja saingi hakata end ravima.
Paar esimest päeva ja isegi nädalat pidid olema valulikumad ja natukene keerulised.
Kui mul nelja päeva pärast ei olnud veel olukord ikka paremaks läinud, siis kahtlustasin, et midagi on ikka väga korrast ära, samas kõhklesin, et äkki see valu siis ongi okei.
Ühesõnaga käisin 3 nädalat hambaarstide juures, sõin ära päris suure koguse paratsetamooli, lõpuks jõudsin ka naistekliinikusse esmaabisse ja neuroloogi konsultatsioonile, sest kael oli kange, nägu tuim, tohutud kõrva -ja peavalud ja kõik muu mõnus. Olukord tekitas juba päris jõhkrat stressi, sest enim muretsesin meie pisikese kõhubeebi pärast. Lõpuks võin nüüd öelda, et asjad on vist paremad.
“Aitab nutulaulust, nüüd on kõik hästi!”
Mis siis selle pika ajaga vahepeal toimunud on?
Oleme oma beebitoa renoveerimisega peaaegu lõpuni jõudnud, nüüd on vaja panna veel ukseliistud ja SISUSTAMA HAKATA! (enamus töö selles toas on muidugi teinud Kert, mina võtsin lihtsalt julguse ka ennast mainida)
Lisan teile ka mõned pildid, mis siis toas tehtud sai.
Kiskusime vana tapeedi seinast maha ja alustasime täiesti nullist.
Päris uhke tunne on seda tuba nüüd vaadata ja ausalt, tundub cheesy, aga uhke on olla sellise mehe naine!
Rasedusega kulgeb kõik üsna hästi, hetkel on käsil 31. nädal, polegi see lõpp enam nii kaugel.
Enesetunne on muidu päris okei, kõige häirivamateks uuteks sõpradeks on vist vahepealne hingamisraskus ja jalakrambid. Magneesium oli mul juba enne rasedust hea sõber, aga krampidega on see, et keha annab kohe märku, kui mingiaeg jääb magneesium lisana võtmata. Kasutan hetkel Meravita magneesiumi kapsleid, millele on lisatud B-grupi vitamiine ja sinna juurde hõõrub Kert mulle vahetevahel õhtuti jalgadele ka magneesiumiõli.
Muidugi peab silmas pidama ka seda, et magneesiumi imendumist mõjutavad ka kaltsium,fosfor ja D-vitamiin.
Headeks magneesiumi allikateks on muidugi ka pähklid, oad, kaer, rukkijahu, oder jne.
Ja magneesium on ka hea sõber sombusel ja üsna masendaval aastaajal, nimelt reguleerib magneesium stressihormooni kortisool eritumist. Kirjutan mõnes teises postituses ka teistest lisanditest, mida olen raseduse käigus lisaks võtnud 🙂
Vahepeal käisime veel pildistamas ning tahaksin mõnda imelist pilti teiega ka jagada!
Kohaks valisime Kadifoto
Kadi on minu kunagine klassiõde ja saime juba koolis hästi läbi, olen pikalt vaadanud, kui imelisi beebipilte ta teeb, VEENDU ISE! Minu jaoks oli suureks rõõmuks see, kui sain teada, et ta läbis koolituse, et pildistada ka ootust. Kadi ise on selline hästi muhe ja mõnus- vaba suhtleja, niiet tõesti soovitan soojalt. Ja no piltidest, mis ta teeb, ei hakka ma rääkimagi- IMELISED!
Ja mu viimaseks suureks saavutuseks on see, et lõpetasin kooli toitumisnõustaja erialal.
Olen selle üle tõesti nii nii õnnelik, nüüd tuleb vaid edasi õppida, õppida ja õppida! 🙂
JEHHUUU!!!!
Ega nüüd polegi muud, kui hakata ka sellel alal rohkem tööd tegema!
Väga ilus tulemus remondi näol!Väga valgusküllane ja simple 👌Ja see,et on oskus ise seda kõike teha on lihtsalt super,meeletu kokkuhoid.Kas tohib kùsida kui suur on siiani kaalutõus olnud?
Hei, tänan ilusate sõnade eest!
Kaalutõus on siiani u. 15kg, eks natukene on veel aega ka.