Kust kohast selline arusaam üldse pärineb? Ma tõesti ei mõista…
Tean seda tunnet – paha on olla, ükski toit ei lähe alla, isegi pikutada on liiga raske. Enamasti kestab see vaid paar nädalat, jah ma tean mõnel kauem ja mõnel raseduse lõpuni, aga ei ma ei räägi nendest rasedatest.
Ma räägin neist, kes on täiesti normaalse tervisega ja kellel pole mingeid otseseid kaebusi.
Kas tõesti inimesi ei huvita see, et nende toitumine on tugevas seoses beebiga?
Kas tõesti ei teki mõtet, et võib-olla natukene rohelist Sinu menüüs ei olegi nii halb?
Jah, olen ka ise nalja visanud, et beebi tahab magusat vms ja ka mina söön magusat, aga ma ei räägi hetkel sellest!
Võib-olla olen ma liiga otsekohene või julm, aga mul on lihtsalt kurb mõelda, kui ema ei mõtle hetkel mida ta laps sööb, siis kas ta seda hiljem hakkab tegema?
Miks on meil nii palju rasvunud lapsi? “Sest õues on igav ja toit on hea!”
Kas asi on teadmatuses või meie tahtes mitte mõelda ja tegutseda?