Olen üsna kaua olnud eemal jõusaalist, nüüd olen seal tagasi!
Mäletan, kui mõtlesin sellest, et kui mina kunagi rasedaks jään, siis toitun ilusti ja käin trennis edasi, võtan vähe juurde ja olen muidu tubli.
Minu ideaalne plaan, mis oleks saanud toimida vaid mu peas!
Alguses ei olnudki midagi hullu, paha oli vaid hommikul ja peale lõunat. Mõtlesin, et ah, mis see ikka ära ei ole, et niigi hästi läinud, siis oli paha juba kauem, kui lihtsalt hommikul ja lõpuks oli terve päev väga paha olla, lisaks suureks boonuseks tulid ka kõhuvalud ja krambid. Kahjuks ei leidnudki ma mingisugust lahendust selle iivelduse vastu. Ainus asi, mis aitas, oli magamine. Minu igapäevased toitumisharjumused olid täiesti peapeale pööratud, alustades sellest, et ma ei suutnud hommikuti süüa. Lõpetades sellega, et kõik, mis mu kehale tegelikult head tegi, oli mulle täielikult vastumeelne.
Tee mis tahad, lihtsalt ei lähe alla! Niisiis, mingil ajahetkel ma toitusingi kõigest, mis on magus ja annab kiirelt energiat ja peale seda magasin mõnusalt.
Trenni ma teha ei suutnud, sest tõesti enesetunne oli nii ****, isegi seismine tundus kohati raske.
Viimasel ajal olen aga tagasi reele saanud, rohkem jalutanud, treeningkummidega treeninud, rattaga sõitnud ja hakkasin uuesti ka jõusaalis käima. Enesetunne on hetkel väga okei. Kindlasti on mul raske hetkel leppida „raseda kehaga“.
Ma ei tea, kas see on ainult minu teema, aga ma tunnen ennast maailma kõige suurema “vaalana“ ja päris ausalt, mul ei ole seda häbi isegi tunnistada. See ei tähenda aga kindlasti seda, et prooviksin hoida oma kaalu, toitu piirates või mingit dieeti pidades (siis ma peaks ikka täiesti lollakas olema).
Söön ilusti ja proovin seda teha täisväärtuslikult, et meie beebsuke saaks kätte enamus vajaliku toidust.
Kuidas teil raseduse ajal treenimisega oli?