Ma kohe ei teagi kuidas alustada….
Kui keegi küsib minu käest kuidas läheb või kuidas rasedus kulgeb, siis ega ma väga kurta ei viitsi.
Eks moka otsast paotan kui midagi on aga kui aus olla, siis viimastel päevadel on juba päris keeruline.
Vb isegi nädalatel aga ma justkui ei süvene sellesse või ei jää raseduse nn” keerdkäikudesse” kinni.
Kui hommikuti proovin olla aktiivsem, käin jalutan 5-7km vahepeal isegi rohkem, siis õhtul hilja ,on hoopis teised lood. Vererõhk kipub kõrgeks minema, viimastel õhtutel lihtsalt ähin ja puhin, kuidagi ei leia seda õiget asendit, et olla ja hingata on juba päris raske.
Lähedale hakkab jõudma ka tähtaeg, mis kuidagi vaimselt on just viimased kaks päeva survestanud.
Hormoonid on lõpuks korralikult möllama hakanud. Täna näiteks jalutasin ja hakkasin lihtsalt nutma.
Olen algusest peale mõelnud sellele, kui suur vastutus on ühe väikse inimese kasvatamine.
Sellele kuidas me ei tee otsuseid enam minu ja Kerdi tahtmis järgi vaid kõik sõltub ühest pisikest olendist, kes mingiks ajaks dikteerib täielikult Meie elu. JA SEE HIRMUTAB MIND!
Ma saan aru, et asi on mõtlemises kinni ja tegelikult näen kõrvalt kuidas pisikese beebiga on võimalik kõik ära teha ja enamgi veel aga tundub,et see on paljuski ka lapses kinni.
Minu jaoks on alati olnud väga suure tähtsusega “Minu aeg” ja ma kardan, et mul ei ole seda enam.
Samas ei suuda ma ära oodata, millal see pisikene mõngel juba tuleb, et me saaksime teda musitada kallistada ja paitada. Tahan juba tunda seda tunnet kui teda esimest korda näeme, meie kõige suurem armastus!
Meie pisikene! Ma tihtipeale taban ennast tobedalt naeratamas, sest mõtlen Temast 🙂
Muidugi on mul ka väga vedanud, et Kert minu kõrval on, mitte keegi ei suuda mind nii rahustada nagu Tema seda teeb! Kui minu emotsioonid pea peal kokku löövad, siis tema on see, kes mind jälle “teadvusele toob” ja maha rahustab 😀