Oma esimesed, suuremad sammud tervema minani, tegin aastal 2011. (kaal 74kg)
Tagasi vaadates, ei olnud mul siiski tervislikust toitumisest mitte halli aimugi.
Tegin kaasa „Figuurisõprade“ projektis ja seal tuli lugeda punkte.
Enne seda oli mul yo-yo efekt st, kui jälgisin, võtsin alla ja kui ei jõudnud jälgida, siis võtsin juurde.
Ehk, kui sõin vähe, siis kaal langes ja kui sõin “normaalselt”, siis kaal tõusis.
Tervislikum toitumine tähendas tookord minu jaoks lihtsalt „Vähem söömist“.
Ma ei mäletagi kui palju ma selle projektiga alla võtsin, aga vist mitte väga palju.
Ma ei ütle, et see ei tööta. Tean paljusid naisi, keda see on väga aidanud, aga ju ma ei olnud siis veel selleks valmis.
Minu uus tulemine toimus aastal 2015. Tellisin endale esimese toitumiskava ja jätkasin selle järgi toitumist.
Tänu sellele sai alguse minu teekond. Teekond selleni, et toitumine ja treeningud hakkasid mulle aina rohkem huvi pakkuma.
Okei, tuleme tagasi teema juurde!
Samal ajal kui õppisin toitumisnõustajaks, jäin ootama meie esimest last 🙂 (2016)
Esimese rasedusega võtsin juurde 20kg, sellest 10kg kadus esimese kuuga ja peale seda jäi kaal seisma.
Kuna asi hakkas mulle nii palju huvi pakkuma, otsustasin minna Kulturismi- ja fitnessi ning jõusaalitreenerite erialastele koolitustele, tasemetele 3 ja 4 ning Rahvatervise Akadeemia Toitumisnõustaja õpesse.
Olen käinud läbi ka teekonna, kus treening ja toit on muutunud minu jaoks justkui kinnisideeks.
Maailmas nagu ei olekski muud peale selle.
Ma ei ütle, et see oleks halb, kui sa oled sportlane. Samas, kui sa oled aga harrastaja, siis tuleks tunnetada piiri.
Olen õppinud seda, et elus peab kõik olema tasakaalus.
Teist last jäime ootama 2019 märtsis. See rasedus oli raskem, kui eelmine ja enamuse ajast veetsin sellest diivanil. Mul oli lihtsalt nii paha olla, et isegi tavapärased tegevused tundusid minu jaoks üsna rasked. Energiast ei hakka ma rääkimagi + ferritiini tase veres oli väga, väga madal. (See mind ei lohutanud kuidagi, et no mine lihtsalt välja jalutama, siis hakkab kergem). Ühesõnaga, raseduse lõpuks ja sünnitama minnes oli mu kaal 94kg.
Kui aus olla, siis ma lootsin, et ehk mindki natukene aitab imetamine aga ei!
Ju pole mulle elus need “kaaluasjad” lihtsaks tehtud.
Peas käis koguaeg mõte, et ma sain sellega juba korra hakkama! Ja ma saan sellega uuesti hakkama!
Ma ei tahtnud endale üleliigset stressi tekitada ja laste esimese eluaasta jooksul olid nemad minu prioriteet number 1.
Jah, ma tean, et tegelikult peaksime me ennast alati esimeseks seadma, aga no see oleks juba tagantjärgi targutamine.
Peale laste saamist olen oma keha hakanud rohkem armastama. Hetkel ei näe minu keha veel välja päris selline nagu sooviksin, siiski koos me liigume sinnapoole!
Olen oma kehale nii tänulik, et ta on aidanud mul kanda kahte last.
Tänulik selle eest, et ma saan kõndida, joosta, treenida, tantsida( kuigi ma seda väga ei oska 😀 )
JA selle eest, et vaatamata hetkeolukorrale, ei ole ta mind kunagi alt vedanud.
Minu jaoks on olnud teekond tõusude ja mõõnadega.
Leian, et see on täiesti normaalne, sest me kõik oleme inimesed. Mingil hetkel sa lihtsalt kaotad ennast ja siis leiad end uuesti. Olen õppinud, et ei maksa kohe pead norgu lasta, sest stress on see, mis meile kõige rohkem liiga teeb!
Pole mõtet pead norgu lasta, kui kaal ei liigu või seisab, kui õigeid valikud teha, siis küll ta uuesti liikuma hakkab!
Väga oluline on, et tuleb osata ka puhata ja lasta kehal taastuda!
Ja ÄRA UNUSTA KUNAGI SEDA,ET : „Sa oled alles siis läbi kukkunud, kui sa alla annad“!
Iganes, mis ka ei juhtuks, tõusen ma uuesti püsti, pühin oma põlved puhtaks ja astun edasi!
2011 kaal 74.0kg
2015 kaal 53kg
2016 59kg enne rasedusi
2017 sünnitama minnes 80kg
2019 sünnitama minnes 94kg
2021 hetke kaal 73.3
